Nelli Pavlova: mõnikord loon vaikuses, mõnikord mängib taustaks muusika või sari
“Kas võtad endale vahel aega ka niisama olemiseks?”
“Loomulikult. Selleks, et jaksata rohkem ja nautida oma tegemisi, tuleb aeg-ajalt aeg maha võtta, laadida akusid ja tegeleda muude asjadega. Mulle meeldib veel pildistada – varem pildistasin loodust ja inimesi, nüüd teen rohkem tootefotosid. Ja hetkel ei jõua ma suve ära oodata, et enda SUPi laud täis pumbata ja järvele minna!”
Igapäevaselt panganduses töötav Nelli Pavlova (27) avastas enda jaoks enam kui aasta tagasi kõrvarõngaste ja dekoratiivaluste valmistamise ning veab nüüd oma ettevõtet Lutum, mille alt õpetab ka teisi kõrvarõngaid meisterdama. Ettevõtte kõrvalt on ta siiski säilitanud oma päevatöö, mis tagab turvatunde ja aitab hoida loomisrõõmu.
Tutvusin Nelliga möödunud aasta lõpus Loovgraafi heategevusoksjonil, kuhu ta oma loomingut annetas. Oksjonile annetati päris mitmeid polümeersavist kõrvarõngaid ja mulle jäi mulje, et nende valmistamine on praegu väga popp. Võtsin Nelliga ühendust, et saada rohkem teada tema hobi kohta ja uurida, miks ta on oma südameasjaks võtnud just kõrvarõngaste ja dekoratiivaluste valmistamise.
Rõõmustan, kui paistab päike.
Kurvastan, kui inimesed ei arvesta teistega.
Ärritun, kui on vähe aega, aga palju teha.
***
Sa oled sukeldunud käsitöömaailma ning valmistad hobikorras kõrvarõngaid ja dekoratiivaluseid. Miks oled otsustanud oma vaba aja just sellele pühendada maailmas, kus on nii palju valikuid?
Valikuid on tõesti palju, aga kõrvarõngaste valmistamiseni jõudsin tegelikult seetõttu, et mu enda kõrvad on väga tundlikud. Olen alati kandnud pisikesi vaevunähtavaid kõrvarõngaid, ent kui ma avastasin polümeersavi, siis oli see minu jaoks game changer. Alustasingi kõrvarõngaste valmistamisega ja seejärel tulid alused. Olen alati armastanud kodusisustuselemente, igasuguseid kandikuid, korvikesi, lillevaase, ja ühel hetkel avastasin Instagramis sellise materjali nagu jesmoniit. Proovisin sellest aluseid teha ja leidsin, et see on mõnus vaheldus peenele näputööle.
Ehtekunsti ja disaini vallas on konkurents väga suur. Mis eristab sind teistest tegijatest?
Võib-olla teadmiste jagamine. Viin läbi töötube ja olen ka Instagramis näidanud päris palju telgitagust. Hobikunstnikke on muidugi omajagu ja neid tuleb aina juurde, ent nende seas on neidki, kes tulevad ja mõne aja pärast “kaovad”. Minu meelest käteosavus ja püsivus on need kaks asja, milleta ei saa. Ebaõnnestumine ei pea tähendama kohe selle teekonna lõppu.
Sul on õnnestunud silma paista ja sotsiaalmeedias arvestatav hulk jälgijaid koguda. Kas see andis sulle omamoodi kinnitust ja enesekindlust, et oma ettevõte teha?
Olin mõned kuud juba toimetanud, kui mulle kirjutati ühest poest, et nad soovivad mu kõrvarõngaid müüki võtta. Seejärel sai ettevõte päris kiiresti ja kõhklusteta tehtud. (Naerab.) See andis kindlasti enesekindlust juurde. Jälgijaskond Instagramis on kasvanud järk-järgult. Tänane number tundub lausa uskumatuna ja pean tunnistama, et see tekitab hea tunde küll. Kui teed asja südamega, siis inimesed märkavad seda, kirjutavad sulle ja jagavad teistega.
Mis on polümeersavi?
Polümeersavi on värviline plastiliini taoline aine mis muutub voolimise käigus käte vahel soojenedes pehmeks ja kõvastub praeahjus kuumutamisel. Polümeersavi kasutatakse mitmesugusteks voolimisteks (ehted, skulptuurid, nukud, tarbeesemete koopiad jne). Eesti keeles nimetatakse polümeersavi ka voolimismassiks või voolimissaviks. Polümeersavi on kergesti käsitsetav, pehme ja ühtlane ning väga vastupidav. Voolimismassi kuumutatakse tavalises praeahjus 100°C–130°C juures. Täpne temperatuur ja aeg on igal tootjal erinev. Pärast kuumutamist muutub polümeersavi nii tugevaks et seda saab puurida, viilida, saagida või lihvida. Polümeersavi saab värvida akrüülvärvidega, saab liimida ja lakkida. Allikas: itshop.ee
Kas minna edasi või anda alla, on küsimus, mida ikka endalt küsitakse, kui kohene edu ei terenda. Sina said indu juurde, kui su tooteid müüki sooviti. Mis sa arvad, kas sa tegeleksid veel praeguseni oma hobiga, kui sulle poleks kirjutatud ja sul ei oleks nii kiiresti nõnda hästi läinud?
Kui mulle kirjutati, sain tõepoolest veel rohkem kinnitust, et mind on märgatud ja mu looming pakub teistele huvi. Konkreetse poega ei olnud mul lõpuks kuigi meeldiv koostöö, kuid olen kogemuse eest ikkagi meeletult tänulik. Arvan siiski, et kui nad ka poleks mulle kirjutanud, jätkaksin ikkagi. Mulle meeldib nii väga see, mida ma teen. Sain lihtsalt tol hetkel hoogu juurde, et asjad liikuma panna.
Tundub, et palju takerdutakse selle taha, et soovitakse olla originaalne, kuigi me kõik õpime ja laename neilt, kes on enne ideedele tulnud. Meie uudishimu, kogemus ja teadlikkus teeb loomingu meie omaks. Mida sa ütleksid neile, kes tahaks samuti südames näiteks ehteid valmistada, aga panevad juba enne proovimist endale käe ette, sest nii paljud juba teevad seda? Neile, kes ootavad originaalset ideed enne, kui midagi tegema hakkavad.
Lihtsalt alustage. Üks samm korraga. Kui ei proovi, siis ei saagi teada. Enesele üllatuseks võivad ideed sündida ka protsessi käigus. Alguses võib-olla teedki nii nagu teised, kuid lõpuks kujuneb välja enda stiil. Olen olnud suhtumisega, et parem proovin ja hiljem kahetsen, kui kahetsen, et ma ei proovinud üldse.
Mulle meeldib Adam Granti mõte, et ühes valdkonnas end turvaliselt tundes on meil vabadus teises originaalne olla. Sina oled samuti hoidnud alles oma päevatöö, et kõrvalt oma asja ajada. Kas kunagi võiks su hobist ka põhikohaga töö saada?
Põhitöö pakub mulle praegu tõesti turvatunnet. Saan arved makstud ja toidu ostetud ega pea muretsema tellimuste arvu pärast. Kuigi olen ettevõtte majandusliku poolega rahul, on mul siiski võimalus iga kell aeg maha võtta ja puhata, sest põhitöö sissetulek katab kõik kulud. Tegelen ettevõttega ennekõike oma rõõmuks ja hetkel tunnen, et tahan samamoodi jätkata. Praegune tempo sobib mulle, kuigi on hetki, mil kõike korraga on liiga palju ja tekib kahtlus, kas olen midagi unustanud. Õnneks on olemas selline rakendus nagu Reminders, mis annab õigel ajal märku, kui pean miskit tegema või kellelegi kirjutama. Kasutan seda iga päev – minu lifesaver! (Naerab.)
Aga mida sa teed, kui tunnedki, et kõike korraga on liiga palju – liiga palju kohustusi ja ülesandeid?
Alustan kuskilt otsast, sest kui olen mingi tegevusega lõpetanud, annab see järgmiseks tegevuseks energiat juurde. Nii hea tunne on, kui saan to-do listist midagi maha tõmmata.
Kas võtad endale vahel aega ka niisama olemiseks?
Loomulikult. Selleks, et jaksata rohkem ja nautida oma tegemisi, tuleb aeg-ajalt aeg maha võtta, laadida akusid ja tegeleda muude asjadega. Mulle meeldib veel pildistada – varem pildistasin loodust ja inimesi, nüüd teen rohkem tootefotosid. Ja hetkel ei jõua ma suve ära oodata, et enda SUPi laud täis pumbata ja järvele minna!
Lahepere lahe ääres. See on koht, kus Nelli suvel enda akusid laeb, nii päevastel kui ka õhtustel tundidel. Mustikamets, vaikne rand ja imelised päikeseloojangud.
Nelli alustas SUPi lauaga sõitmist eelmise suve lõpus, kuid oli unistanud sellest mitu aastat. Nüüd ei jõua ta soojade ilmade tulekut ära oodata, et järvele minna.
Kuidas sa uusi disaine välja mõtled? Kes ja mis sind inspireerib?
Paljud ideed tekivad protsessi käigus. Võtan kõik tarvikud välja ja muu juhtub justkui iseenesest. Mulle meeldib näiteks Pinterestist erinevaid värviskeeme vaadata. Kui rääkida inimestest, siis tooksin välja Portugali disaineri Rita Botelho, kelle looming (polümeersavist ehted) on hästi stiilipuhas. Ta on #piinotechnique autor, seda tehnikat kasutavad ka paljud Eesti kunstnikud.
Mis on jesmoniit?
Jesmoniit on komposiitmaterjal, mida segatakse kokku kahest ainest – kipsipulbrist ja vee/akrüüli baasil vedelikust. See teeb ta ohutumaks kui teised samalaadsed materjalid. Jesmoniit ei sisalda lahusteid ega lendlevaid orgaanilisi ühendeid. Peale kahe aine kokkusegamist hakkab aine kivistuma. Lõpliku kõvaduse saavutab toode 24-48 tundi peale vormi valamist. Jesmoniidist valmistatakse näiteks dekoratiivaluseid, kuhu saab ehteid, võtmeid vms peale panna. Allikas: decorami.ee
Sa oled väga palju omal käel õppinud, alustades materjalide tundmaõppimisest lõpetades töötubade läbiviimisega. Kas kõik on läinud sujuvalt või on ette tulnud ka raskusi?
Olen õppinud ja teinud kõike step-by-step, usaldades oma sisetunnet. Vahel tuleb ikka ette selliseid olukordi, kus mõtlen, et polnuks vaja seda või toda teha või näiteks valesti materjale osta, aga siis mõtlen, et teinekord olen targem. Kõik ebaõnnestuvad ja nii ka mina. Püüan ebaõnnestumisest õppida ja edasi liikuda. Ja kui midagi ikka kripeldama jääb või ei anna rahu, siis ilmselt proovin uuesti.
Lemmikosa – detailide ühendamine.
Kuidas sündis ettevõtte nimi Lutum?
Nime valikuga aitas mind õde. Ladina keeles tähendab “lutum” savi ning mulle meeldis selle sõna hääldus ja kirjapilt. Esialgsel logol oli “Lutum” minu kirjutatud, mille õde graafilise tahvelarvuti abil arvutisse kandis.
Su ehted on värvilised ja rõõmsad ning mulle tundub, et iseloomustavad hästi ka sind ennast – sinagi tundud positiivne ja rõõmus inimene olevat.
Hehe, aitäh sulle! Olen ka tähele pannud, et mu looming on kuidagi eriti värviliseks muutunud. Võib-olla on põhjuseks kevad, võib-olla on see seotud ka hetkel maailmas toimuvaga. Tunnen, et tahan rohkem värve. Usun, et värvid mõjutavad inimese enesetunnet.
Kirjelda palun pisut veel oma tööprotsessi. Kas sul on loomiseks oma kindel koht ja aeg? Kas sa lood tavaliselt vaikuses või käib midagi taustaks?
Mul on kodus selleks eraldi tuba. Kõige rohkem meeldib mulle nokitseda päevavalguse käes, ent reaalsuses teen seda palju õhtusel ajal peale tööd. Mõnikord loon vaikuses, mõnikord mängib taustaks muusika või sari.
Enne puurimist ehk before it gets messy.
Kui kaua sul umbes ühe kõrvarõngapaari valmistamiseks aega kulub ja kui palju sa neid näiteks ühes kuus teed?
Seda küsitakse tihti. Aus vastus on, et ma ei tea, sest pole kunagi aega mõõtnud ega selliseid arvutusi teinud. Keskmiselt kulub ühe kõrvarõngapaari tegemiseks paar tundi, aga palju sõltub disaini keerukusest ja kui mitu korda tuleb detaile ahjus küpsetada. Dekoratiivaluste valmistamine võtab mitu päeva aega, kuna materjal peab kivistuma, kuivama jne.
Kuidas kirjeldaksid seda tunnet, kui oled taas mõne kõrvarõngapaari või dekoratiivaluse valmis saanud, midagi algusest lõpuni oma käte ja meelega teinud?
See, kui olen midagi oma kätega loonud, tekitab eriti sooja tunde. Ja kui näen kedagi enda loomingut kandmas või kasutamas, siis see tunne kahekordistub! Käsitöö kallal nokitsemine on mõnus rahustav tegevus.
Kas oled alati end loominguliseks inimeseks pidanud või oled sellele alles nüüd rohkem mõtlema hakanud?
Mulle on lapsest saati meeldinud midagi enda kätega luua. Mulle meeldis sünnipäevakaarte meisterdada ja olen alati kingitusi kinkepaberisse pakkinud. Viimast traditsiooni jätkan siiani.
Nelli elab Sakus ja ta on suur loomasõber (tal on kodus tema sõnul kõige sõbralikum kiisu Tiiger ehk Tigru). Pärast Pärnu Vene Gümnaasiumi lõpetamist ei teadnud ta päris täpselt, mida tulevikus teha tahab. Koolis oli ta aktiivne õpilasesinduse liige ning aitas kaasa erinevate sündmuste korraldamisel. Nii jäi talle erialadega tutvumisel silma rekreatsioonikorraldus, mis tundus huvitav ja mida otsustaski proovida. Ülikooli ajal töötas Nelli projektipõhiselt ühes sündmusturundusagentuuris ja baaridaamina, kuid üks hetk taipas, et soovib töötada siiski nädala sees ning sattus pangandusse. Erialast tööd ta küll ei tee, kuid on tööl korraldanud erinevaid üritusi ja korraldab nüüd ka polümeersavist kõrvarõngaste töötube.