Merle Luhaäärega aususest ja julgusest

KUNSTNIK KUNSTNIKUGA rubriigis vestleb kunstnik ja kultuuriteadlane Santa Zukker Eesti kunstnikega nii päevakohastel, kultuurialastel kui ka kunstiga laiemalt seotud teemadel.

Rahvusvaheliselt tunnustatud eksperimentaalkunstnik Merle Luhaäär armastab seigelda ja luua uusi maailmu. Ta on julge kunstnik, kelle arvates liigutakse Eesti kaasaegses kunstis pigem turvalisi, sissetallatud radu pidi. Sissetallatud rajad kahtlemata valideerivad, ent eksirännakud viivad tema sõnul uute avastusteni.

Merle Luhaäär-Avril lõpetas 2019. aastal Londonis kuningliku kunstikolledži (RCA) vabade kunstide teaduskonna graafika eriala magistrikraadiga ja on lisaks kunstiteaduse ja visuaalkultuuri magister (Eesti Kunstiakadeemia, 2017). Oma kunstnikutöös ei piirdu ta ainult ühe distsipliiniga, vaid loob segatehnikas kunstiteoseid, alates digitaalsest kunstist lõpetades maalide, installatsioonide ja skulptuuridega. Merle on oma loominguga ringi rännanud ja eksponeerinud seda erinevates riikides, sealhulgas Inglismaal, Eestis, Itaalias ja Šveitsis. Lisaks kunstile tegeleb ta ka kunstikriitikaga ja on kirjutanud arvukalt näituste arvustusi mitmetele kunstiajakirjadele nii Eestis kui välismaal. Merle mitmekülgne ja värvikas kunstiteekond on eeskujuks paljudele noortele kunstimaailma astujatele. Tema lähenemine kunstitöödele on eripärane, kuna ta pole ainult keskendunud loomisele, vaid ka esitlusele ja tunde edasikandmisele. Tihti saadavad tema näituse väljapanekuid performance’id või mõni muu huvitav kunstiline esitlus- või esinemisviis. Tema tööde ja näituste loeteluga tutvu siin.

Santa Zukker on lõpetanud Tallinna ülikoolis kultuuriteaduse eriala. Ta on õppinud Orest Kormašovi käe all BFM-i kunstiklassides. Tema loomingus on läbiv teema looduse ja maa kujutamine läbi müstilise narratiivi. Santa on oma töid eksponeerinud Staapli 3 galeriis, Eduard Vilde muuseumis, Nõmme kultuurikeskuses ja Uue Kunsti Muuseumis. Tema töödega tutvu siin.

***

Merle, sa oled niivõrd huvitav persoon ja mitmekülgne kunstnik. Ja tegelikult mitte ainult kunstnik, vaid ka silmapaistev esineja selle kõige loomingulisemas mõttes. Kõigepealt küsin küllalt klišeena kõlava küsimuse, et kuidas erineb sinu looming siinsel kunstimaastikul teiste omast ning mis on loomisprotsessi puhul sinu jaoks kõige olulisem?

Aitäh, Santa! Eestis on tugevasti esindatud traditsiooniline kunstikaanon: figuratiivne realism, minimalism, abstraktne kunst. Eesti kunstimaastik mõjub mulle metropolide kõrval valdavalt passiivsena, samal ajal kui minu värviküllane populaarkultuurist ja popkunstist läbi immutatud looming astub vaatajaga koheselt aktiivselt (ja kohati isegi agressiivselt) “1:1” kontakti. Ma loodan alati – ja olen ka rõõmuga tähele pannud –, et mu tööd tekitavad vaatajas tugeva emotsiooni, olgu see siis positiivne “vau” või negatiivne “wtf”. Arvan, et kõige hullem läbikukkumine oleks minu jaoks vaataja ükskõiksus. Teine tugev erisus on adressaat – kui Eesti kunst on suunatud peamiselt kunstnikele ja kunstiskeenele endale, siis minu looming on pööratud pigem väljapoole skeenet. Ma kõnelen tavainimesega, kellel ei pruugi süvateadmist kunstivaldkonnast olla.

Arvan, et kõige hullem läbikukkumine oleks minu jaoks vaataja ükskõiksus.

Merle looming

Sa oled enda kohta öelnud: “Olen alati tahtnud teha kõike ja ühel hetkel ma otsustasingi, et ei pea valima. Nii inimese kui ka kunstniku ja disainerina. Olen maalikunstnik, graafik, kujutava kunsti fotograaf, videokunstnik. Olen hõivatud installatsioonide loomisega, sisekujunduse ja jah, isegi rõivaste kujundamisega. Minu religioon on eneseusk. Uurin popkultuuri alates Jeesusest Kristusest kuni Bart Simpsonini. Superkangelased popikoonide ja üleajalooliste tegelastena võimaldavad mul joonistada meie kaasaegse reaalsuse maatriksit. Ma dekonstrueerin, et rekonstrueerida … olles flanöör oma kodulinnas ja püüdes tabada “jumalafaktorit” eelajaloolise ja ajaloolise aja vahel.” Sinu töödes on läbiv teema populaarkultuuri lahtimõtestamine ja jumalakultuse väljatoomine kaasaja kultuuris. Kui võrrelda kaasaja eeskujusid kultuuris näiteks varajaste aastatuhandete omadega, siis mis erinevusi sa välja tooksid? Kas “staari” kui sellise mõiste on kuidagi muundunud või on ta ikkagi määratletav läbi alt üles kummarduse positsiooni?

Nii on. Mulle meeldib luua totaalset installatsiooni ehk siis tekstuuridest, lõhnadest, helidest ja visuaalidest koosnevaid maailmu. Kohe kui mul tekib mingi visand – olgu see siis lõhn, tunne, maal, foto või skulptuur –, mis ärkab ellu, on tal oma “loomulik” hingamine, mida ei saa peatada. Maal või joonistus areneb ise edasi ja temast tekib graafiline seeria, digitaalne pilt või käekoti disain. Kui kunsti traditsionaalne pärusmaa on galerii, siis disain päästab kunsti galerii köidikuist vabaks. Mulle meeldib see vabadus. Arvan, et kunstnikul võiks alati “disaini-pistoda” (metafoor “Viimsest reliikviast”) vööl olla. Kultuur, ja eriti popkultuur, transformeerub kiiresti, inimhing aga pole minu arvates läbi aegade palju muutunud. Julgust on kindlasti juurde tulnud, ent põhivajadustes ja igatsustes otsime ikka seda, mida oleme alati otsinud – mõistmist. Ka jumalakultus ja kummardamine on minu jaoks läbi sajandite samaks jäänud, olgu tegu Jeesuse või Kim Kardashianiga. Erinevus on selles, et kaasaegses kultuuriruumis on staar samaaegselt kultusobjektiks olemisele ka “üks meie seast”. Keegi, kellega meil on õigus end samastada. Kim Kardashian on jumalanna, aga ka “girl next door”. Selline staari või (super)kangelase duaalsus on suhteliselt hiljutine ilming.

Tänavu juunis-juulis toimus Eestis Tallinna ARSi kunstilinnaku projektiruumis kahesajal ruutmeetril sinu esimene suur isikunäitus “Somnum Exterreri” ehk “Luupainaja”, mis koosneb sinu viimaste aastate töödest ja keskendub unistuse ja/või unenäo üleminekule õudusunenäoks. Palun räägi pisut oma näitusekogemusest. Kas sa said päevi näituseruumides veetes vastused oma küsimustele, kust lõpeb unenägu ning kust piirist algab reaalsuse produktsioon? Kuidas sina seda vahet või mittevahet isiklikult tunnetad?

Imeline oli suurt osa oma viimaste aastate loomingust näha kahesajal ruutmeetril “lahti rullituna”. See oli selline äratundmine ja enda kui isiksuse olemuslik (taas)avastamine. Ma saan endaga suhteliselt hästi läbi, aga olen samas ehk liiga enesekriitiline. “Somnum Exterreri” näitas mulle mind ennast “täispikkuses” ja pani muiates naeratama, see oli selline “vautš” moment… justnagu kassipojal peegli ees. Me elame meeletult subjektiivsel ajastul. Pole ühest tõde ega vale. Kõik sõltub sellest, mis nurga alt vaadata. Rätsepakootud tillukestes maailmades on samasugused reeglid ja ühtsus kui kunagises ühtses kultuuriruumis, aga need maailmad omavahel ei suhtle. See tähendab seda, et toimub autonoomne reaalsuse produktsioon ehk mis on ühe maailma jaoks reaalne, on teises maailmas ebareaalne. Meie reaalsustaju on seega väga limiteeritud ja oma turvalisest keskkonnast välja komistades oleme luupainajate küüsis nagu halvas unenäos. Kindlasti oli ka minu isikunäitus kellegi jaoks luupainaja.

Mul ei ole ideedest kunagi puudus. Julgusest ka mitte. Isegi kui saan peksa.

Installatsioon näitusel “Somnum Exterreri” ARSi kunstilinnakus. Näitusel olnud erinevas tehnikas (skulptuur, siiditrükk, foto, digitaalkunst, maal, neoonvalgus jm) valminud teosed moodustasid psühhedeelse kollaažina unenäolise installatsiooni, mis kombib (sür)reaalsuse relatiivsust ja püüab hoomata õhkõrna piiri kahe maailma vahel. Unistusest võib märkamatult saada luupainaja ja luupainajast unistus.

Ka mina väisasin sinu viimast näitust ning mäletan selgelt, kuidas mind uksel tabas mõte, et kui Merle midagi teeb, siis teeb ta seda suurelt. Ja nii oligi – sa olid seda otseses mõttes suurelt teinud. Tunnetasin seda sinus ja nüüd tõestas seda ka näitus. Näitust saatsid igati läbimõeldud pisidetailid ja installatsioonid kahes ruumis. Sa olid kasutanud mitmekülgseid meetodeid, alates maalist kuni rõiva- ja videokunstini, kuidas enda ideid kunstina realiseerida. Lisaks kirss tordil oli veel glamuur. Kas sinu hinnangul on Eesti kunst piisavalt mitmekülgne ja julge, kas katsetatakse piisavalt ja vau-efekti jagub?

Nojah, äkki ma siis olengi selline suurejooneline isiksus. Kunst annab mulle võimaluse olla sada protsenti aus, ilma et peaksin muretsema, kas mu ausus võib äkki kedagi haavata. Kuigi ausus kuuluks nagu positiivsete omaduste hulka, on “filter” kultuurinorm. Aus olemine paneb mind end ekstaatiliselt tundma. Glamuur pole minu jaoks eraldi eesmärk. See on ilmselt miski, mis kuulub minu karakterisse. Ma ei näe Eesti kaasaegses kunstis piisavalt katsetamist, pigem astutakse sissetallatud radu pidi, et “kindel pinnas” jalge alt ei kaoks. Sissetallatud rajad kahtlemata valideerivad, eksirännakud aga viivad uute avastusteni. Mina armastan seigelda. Armastan luua uusi maailmu. Mul ei ole ideedest kunagi puudus. Julgusest ka mitte. Isegi kui saan peksa.

Merle ja “Gucci Bird” maal taustal. “Somnum Exterreri” näitus ARSi kunstilinnakus. Foto: Merle Luhaäär

Sa veedad palju aega Euroopa suurlinnades ja oled lõpetanud Londonis kuningliku kunstikolledži (RCA). Kas kunst on Eestis ja Euroopa suurlinnades sarnaselt tunnetatav või pigem mitte? Mis oli kõige väärtuslikum, mille sa oma õppekogemusest välismaalt kaasa võtsid?

Kõige väärtuslikum saak minu jaoks on julgus teha kõike, mis pähe tuleb ja mitte karta läbikukkumist. Katsetada, katsetada, katsetada. Teadmine, et käsitööoskus ei defineeri kaasaegset kunstnikku on loominguliselt vabastav. Tänu sellele olen kindel, et “puuduvad  või vähesed oskused” mingis meediumis mind kui kunstnikku ei piira. Kui on motivatsioon, siis on alati võimalik uusi oskusi omandada. Oluline on idee olemasolu – mõte ja tunne. Kõik muu tuleb töö käigus justkui iseenesest. Iga kunstiprojekt on nagu uus seiklus “Alice Imedemaal”.

Merle Luhaäär avaldas hiljuti ARTBOX.PROJECT Barcelona 1.0 raames oma kunstnikukataloogi, mis presenteerib kuut kunstiteost, mis kõik kuuluvad digitaalse kunsti kategooriasse. Kunstikataloog komplimenteeris tema digitaalselt esitletud sürrealistlikku kunstiteost “Leobra/I Am U” (2019) Valid World Hallis Barcelonas oktoobris 2020. Sama seeria tööd “Leobra/ I Am You” ja “Pink Balloon” osalesid septembris 2020 Dubai rahvusvahelisel graafikanäitusel Authentic Marks – 3rd Annual International Miniature Printmaking Exhibition, Dubai Art Season 2020. Augustis 2019 osales tema segameedias valminud skulptuurne maal “The Murdered Gucci Bird” ARTBOX.PROJECT Zürich Swiss Art Expo’l.