Makrameekunstnik Merje Peekma: kui saan pool tundigi päevas punuda, siis ma juba tunnen, et olen parem ja rahulikum ema
“[—] Kuidas sa veel kirjeldaksid seda tunnet, kui sa oled midagi oma kätega loonud?”
“Kui ma näen silme ees tööd valmimas, siis see tekitab sellise mõnusa rahulolutunde. Mulle meeldib midagi enda kätega teha ja näha kohe tulemust. See motiveerib ja rahustab. Tunnen end vajaliku ja kasulikuna, kui midagi jälle valmis saan ja see ka teistele meeldib.”
Magistrikraadiga päästeametnik, kolme väikese lapse ema Merje Peekma (33) katsetas lastega koju jäädes mitmeid käsitööalasid, kuni leidis selle, mis tal tõeliselt silma särama paneb ja meelerahu pakub – makramee punumise. Nüüd ongi ta juba mitu aastat end sellele pühendanud, valmistades makrameetehnikas kardinaid, lambikupleid, mandalaid ja kotte. Nõudlust nende järele jätkub.
Avastasin Merje Instagramist ja kuna mulle on jäänud mulje, et makrameekunst on järsku väga populaarseks saanud, tekkis ka kohe huvi tema tegemiste vastu. Uudishimu kasvas veelgi, kui sain teada, et tegelikult on Merje paberitega päästeametnik. Kui põnev! Võtsin temaga ühendust ja saimegi õige pea kokku. Juttu tuli nii selle Oma Asja leidmisest laste kõrvalt, makramee tegemisest kui ka loovusest ja ideedest. Merjest kiirgab mingisugust seletamatut rahu. “Eks ma olengi rahul, ju see sellest siis tuleb,” kostab ta muhedal moel.
Merje süles on näha tema enda valmistatud makrameetehnikas kotti. Kui vaid rohkem aega oleks, teeks ta ka enam asju endale. Ta on teinud koju veel ühe tumba ja laste tuppa seinakaunistusi.
Rõõmustan, kui kõik kolm last korraga mu kaisus on ja venitame nädalavahetuse hommikuid nii pisut pikemaks.
Kurvastan, kui maja on tühi.
Ärritun, kui asjad jäävad viimasele minutile ja pean kiirustama.
***
Sa oled õppinud päästeametnikuks ja pikalt õpingute kõrvalt ka häirekeskuses töötanud, kuid nüüd oled pühendunud hoopis käsitööle. Kuidas sa makrameeni jõudsid?
Olen tegelikult juba lapsest saati kunstiinimene olnud, armastanud maalida ja teinud käsitööd. Ema ja vanaema mõlemad on olnud käsitöötegijad ja mulle suureks eeskujuks. Kui ma pärast keskkooli pealinna tulin, tahtsin ülikooli kunsti õppima minna. Paraku ei saanud ma tasuta kohale sisse ja kuna ma ei tahtnud laenu võtta, jätsin selle sinnapaika ning läksin hoopis päästekorraldajaks õppima. Aasta aega õppisin ja sain endale n-ö päästepisiku külge. Läksin häirekeskusesse tööle ja jätkasin õpinguid Sisekaitseakadeemia päästekolledžis ning neli aastat hiljem sain päästeametnikuks. Seejärel puhkasin aastakese ja jätkasin Sisekaitseakadeemias magistriõpingutega. Kokku õppisin siis kaheksa aastat. Seejärel tulid juba lapsed ja otsisin nende kõrvalt endale mingit tegevust, kuni jõudsin makrameeni.
Sa õppisid ja tegutsesid pääste vallas päris pikalt. Mis sulle päästetöö puhul meeldis?
See oli totaalselt erinev sellest, mida ma endale ette kujutanud olin. Minu maailmavaade avardus ja õpingud panid ikka igasugustes asjades proovile. Näiteks kardan kõrgust, aga päästjad peavad ju suutma ka kõrgele ronida. Pidime kõrgetest tornidest köitega alla laskma, mis oli minu jaoks suur eneseületus. Olin enda üle väga uhke, et sellist asja tegin. Ja muidugi oli mul ka soov teisi inimesi aidata. Sain õpingute kõrvalt natuke päästjana töötada ja sõita pärisvarustuses välja tulekahjudele ja liiklusõnnetustele, mis oli ka jälle huvitav. Ma ei ole tegelikult end kunagi tugevaks isiksuseks pidanud, aga mind üllatas, et ma suutsin tööd mitte koju kaasa võtta. Siiski, ma ei ole füüsiliselt nii tugev, et päriselt tuletõrjujana või päästjana töötada. Töötasin kogu õpingute vältel häirekeskuses, alguses hädaabikõnede vastuvõtjana ja hiljem kontori poole peal eksperdina.
Varsti peale õpinguid jäid sa lapsega koduseks ja hakkasid üsna ruttu erinevaid käsitööalasid proovima, et leida enda jaoks mõni selline tegevus, mis aitaks patareisid laadida.
Just, 2015. aastal lõpetasin magistrantuuri ning järgmisel aastal ma juba abiellusin ja sündis esimene laps. Olen sellest ajast peale kodune olnud. Teadsin kohe alguses, et pean laste kõrvalt endale mingi tegevuse leidma, sest olen tegelikult alati mõelnud, et nii tore oleks kodus mingit sellist rahuldust pakkuvat tööd teha ja olla laste jaoks kogu aeg olemas. Mu süda kohutavalt valutas, kui tuli aeg, mil pidanuksin esimese lapse kõrvalt tagasi tööle minema. Siis aga jäin uuesti rasedaks ja rahunesin maha. Mõtlesin, et okei, olen kodus ja saan tegeleda oma lastega ja mul on veel aega ennast leida. Olin juba erinevaid käsitöö- ja kunstialasid katsetanud. Alguses proovisin meriinovillast kududa, kuna lapsel oli vaja kärusse soojemat istumisalust. Siis leidsin, et sellest villast tehakse ka seinakaunistusi ning uurisin seda maailma. Siis hakkasid mind huvitama aga unenäopüüdjad, kuid mõtlesin, et tahaks olla omanäolisem ja silma paista ja mitte teha selliseid klassikalisi unenäopüüdjaid, mida kõik teevad. Surfasin Instagramis ja Pinterestis ning avastasin, et ohhoo, makramee! Sellest hetkest, mil ma esimese sõlme tegin, teadsin, et see sobib mulle! (Naerab.) Tegin esimesed punutised Youtube’i videote järgi ja need tulid kohe välja. Päästekolledžis õppisime ka erinevaid sõlmi tegema ja see meeldis mulle samuti väga, kuid siis ei osanud ma veel makramee peale üldse mõelda.
Võib-olla ma eksin, aga mulle on jäänud mulje, nagu oleks makramee järsku väga populaarseks saanud.
Sel hetkel, kui mina selle avastasin (2019. aasta alguses – toim), ei olnud see Eestis veel nii levinud. Makrameepesa oli olemas ja siis mõned väiksemad tegijad. Nüüd on see tõesti väga populaarne ja tegijaid palju. Tundub, et see käib lainetena. Makramee ajalugu ulatub juba 13. sajandisse.
Kas ja kui palju sa konkurentsi tunnetad?
Ei tunneta üldse. Ma teen lihtsalt oma asja ja tellijaid jätkub. Kui ma oleks ainus tegija, siis ma pigem tunneks, et oleks raske.
Sa oled asja väga põhjalikult ette võtnud. Loonud kodulehe, sotsiaalmeediakontod, õppevideod, “Tee ise” komplektid ja viid läbi ka töötube. Kuidas see kõik on tulnud ja kas sa oled kordagi ka kõhelnud, näiteks alguse poole, et kas see on ikka see päris sinu asi, millele end täielikult pühenduda?
See kõik on tulnud samm-sammult ja kuidagi loomulikult. Näiteks kodulehtegi tehes oli mul pigem tunne, et oh, kui põnev! Nokitsesin selle kallal igal õhtul natuke ja nii äge oli sinna igasuguseid pilte ja kirjeldusi panna. Minu lapsuke! (Naerab.) Olen aru saanud, et kõik ei saagi kõigile meeldida. Makramee on selline spetsiifiline ja see ei ole kindlasti igaühe maitse, aga minu tegemisi jälgivadki need, kellele see meeldib. Olen vaikselt omaette pusinud ja pole kunagi mõelnud väga suureks tegijaks saada. Õpitoad tulid ka kuidagi juhuslikult. Olin küll mõelnud, et äkki saaksin kuidagi teisi õpetada, kuid ma ei osanud võimalust leida ja väga ei julgenud ka. Ühel hetkel aga Facebooki käsitöögrupis küsiti, kas keegi teeb kuskil makrameekoolitusi ja siis ma kirjutasin kommentaaridesse, et mina hea meelega teeksin, kui kuskilt ruumid saaksin. Seejärel kirjutas sinna Teeme Teistmoodi perenaine, et kes tahab õpituba teha, võtku ühendust. Värisesin siis seal arvuti taga ja mõtlesin, et mida ma teen, ent julge hundi rind on rasvane – kirjutasin talle ja nii õpitoad alguse saidki. Sügisel läheb teine laps lasteaeda ja mul jääb päeval rohkem aega tellimuste ja õpitubade jaoks. Oktoobrist hakkan ka Tallinna rahvaülikoolis makramee algkursust läbi viima, mis on jällegi üks väga põnev väljakutse!
MIS ON MAKRAMEE
Makramee ehk sõlmpits koosneb sõlmedest, millest saab moodustada mustreid. Töö tulemus sõltub vägagi palju materjali ja tooni valikust. (Allikas: Maaleht). Makramee sõlmimistehnika ajalugu saab alguse 13. sajandil araabiamaadest. Makramee tähendas algselt araabia keelest tõlgituna “narmast”, mis tulenes sellest, et araablased kinnitasid niimoodi sõlmides vanu lagunenud kotte. 14. ja 15. sajandil levis see tehnika tänu meremeestele Itaaliasse ja Prantsusmaale. Ka Hiina kultuuri ja rahvuspärandisse on makrameekunst jätnud oma jälje.
Nii on see vana sõlmimistehnika inimkonnaga käinud kaasa ajast aega, olles vahepeal väga populaarne ja mõnel perioodil vajunud teiste kästööliikide varju. Tundub, et 21. sajandil on makramee saanud taas uue hingamise ja makrameetehnikas tehakse väga palju ilusat käsitööd – lillepotihoidjad, vöösid, käevõrusid ja kaelaehteid, seinakaunistusi, käekotte jne. Makrameetehnikaks sobivad jute-, linased-, puuvillased ja muud nöörid. (Allikas: Teeme Teistmoodi blogi)
Kas sul on ka mõned eeskujud, keda sa näiteks sotsiaalmeedias jälgid?
Jälgin Instagramis selliseid üldnimetajaid, nagu näiteks makramee mandalaid, mida mulle väga teha meeldib. Ehk üldiselt ma konkreetseid isikuid ei jälgigi, vaid pigem valdkondi.
Kui sa näiteks Instagramis või Pinterestis käsitöö ja kunsti vallas midagi ägedat märkad, siis kas sul käivad vahel peast läbi ka sellised mõtted, et äkki võiks veel midagi proovida, mis on sulle võib-olla veel õigem? Maailmas on ju nõnda palju valikuid!
Praegu ei ole seda veel olnud, aga see võimalus on täiesti olemas, et mingi hetk võib makramee end ammendada. Siis pean lihtsalt hoidma valikud vabad. Hetkel tunnen, et saan selles valdkonnas veel areneda. Olen mõelnud, et võib-olla tahan üks päev jälle maalimist proovida. See on ka üks selline asi, mis paneb mul hinge helisema ja mida ma võin terve päeva teha, unustades isegi söömise ära. Loodusvaated, värvidega mängimine… Tahaksin saada kunstnikuks, kes oskab realistlikult maalida. Ehk tahaksin arendada sellist oskust, et pilt näeks võimalikult tõetruu välja. Mulle meeldib väga Leonid Afremov, kes ei tee küll realistlikke maale, ta on täielik realismi vastand, aga tema tööd on väga värvilised ja rõõmsad, hästi julgete pintslitõmmetega.
Merje vahvad abilised. Nelja-aastane on üritanud ka makrameed teha, samuti kaheaastane, kuid temal veel see nii hästi välja ei tule.
Kui raske on ikkagi väikeste laste kõrvalt oma asjaga tegelemine olnud? Alustasid makramee õppimist, kui su teine laps oli vaid pooleaastane.
Eks ma olen seda tasapisi teinud. Üldiselt on aga kodus töötegemine ja tellimuste täitmine selline, et ma ütlen alati tellijale natuke pikema aja, sest kunagi ei saa kindel olla, kui palju aega lapsed mulle annavad. Mõni päev lasevad nad rahulikult toimetada, proovivad ise ka ja mängivad mu ümber, ent mõni teine päev on neil nii palju vajadusi, et ma ei saa ühtegi sõlme tehtud. Muidu hästi suureks toeks ja abiks on ka laste vanaema, kes koroona ajal meie juures kodukontoris on olnud.
Sa pead iseloomult olema ikkagi pigem selline paindlik, perfektsionistina oleks päris raske korraga laste, töö ja koduga hakkama saada ning selle juures veel nii rahulik olla.
Tead, ma olengi tegelikult perfektsionist! Aga lapsed on mulle väga palju õpetanud. Ka seda, et ei saa teha kindlaid plaane. Mind näiteks tohutult häirib, kui toad on sassis, aga mul on kolm väikest last ja ma lihtsalt pean võtma loogiliselt, et ei ole võimalik tube kogu aeg korras hoida, no ei ole! Olen õppinud sel minna laskma. Ühel hetkel ma lihtsalt leppisin sellega ja teadvustasin endale, et kui ma mingi asja saaks muidu ühe päevaga valmis, siis laste kõrvalt võib sellega kolm päeva minna ja see on okei. Kõik söögid ja toimetused saavad siiski tehtud ja kui vaja, tellin Boltiga toidu koju. Seda juhtub harva, aga kui on tõesti kiire päev, siis tellin ja ei häbene seda! (Naerab.) Usun, et kui oma mõtteis lasta neil stampidel minna, siis elu kulgeb kuidagi lihtsamalt.
Üks tingimus uue kodu puhul oli, et seal peab Merjel olema oma käsitöötuba, kus ta saab rahus toimetada. Ja selle ta ka sai.
Mulle tundub, et sa oled osanud oma elu kuidagi selliselt planeerida, et sa oled hetkes kohal ja päriselt rahul.
Ma tunnen tõesti praegu, et makrameega tegelemine laeb mu patareisid. See on justkui võimalus sukelduda teise maailma ja mõjub mulle samamoodi nagu mõne jaoks meditatsioon. Kolme lapsega tegelemine ei ole tegelikult lihtne, aga kui ma saan pool tundigi päevas punuda, siis ma juba tunnen, et olen parem ja rahulikum ema. See on hästi rahustav tegevus. Jah, võin öelda, et mu süda on rahul.
Sa teed näiteks mandalaid, tumbasid, kotte, lillekiikesid. Mida sult kõige rohkem tellitakse?
Kõige rohkem tellitakse kardinaid. Mulle meeldib väga uusi asju teha. Olen alati hästi põnevil, kui keegi tellib midagi uut, mida ma varem teinud ei ole, sest siis saan end proovile panna. Viimati tegin kolm lambikuplit, mille mustri mõtlesin ise välja ja neid oli nii põnev teha, jälle midagi uut! Makramee on kunst ja selles vallas võib kõike teha. Lihtsalt mõtle välja ja loo lahendus.
Kui kaua sul kardinate valmistamiseks umbes aega kulub?
Oleneb mustrist, võib-olla sellise lühema, kahemeetrise kardina saaks kahe või kolme päevaga valmis. Kuigi tegelikult on mul väga keeruline hinnata, kui palju aega mul millekski kulub, sest ma ei saa midagi järjest teha. Vahepeal on vaja süüa teha või lastega mängida. Aga kui saan pool tundi järjest makrameed teha, siis see on juba nagu taevane kingitus! (Naerab.)
Kui raske sinu jaoks selline pidev tegevuse katkestamine on?
Mulle meeldiks muidugi, kui saaksin korraga näiteks mustriosa valmis teha, aga olen sellega vaimselt leppinud, et enamasti ei ole see võimalik.
Kõike muidugi teha ei jõua ja mingit oma asja ajades tuleb sageli nii mõnestki muust asjast loobuda. Kas ja millest sa oled loobunud, et makrameega tegeleda? Vaatad sa seetõttu vähem televiisorit, loed vähem raamatuid?
Telekat ma peaaegu üldse ei vaata, mõnikord harva panen töö taustaks mõne sarja mängima. Raadiot ikka vahel kuulan. Tunnen aga väga puudust raamatute lugemisest. Olen väga suur lugeja ja kapi peal ootab mind terve virn raamatuid. Hiljuti käisin Jõgeval õpituba tegemas ja sain rongis lugeda, väga mõnus oli! Mulle meeldib fantaasiakirjandus, selline põnev fantaasiamaailm. Näiteks “Troonide mäng”, mille raamatud on kindlasti paremad kui sari! (Naerab.)
Sa ütlesid enne, et makramee punumine on rahustav tegevus, aga kuidas sa veel kirjeldaksid seda tunnet, kui sa oled midagi oma kätega loonud?
Kui ma näen silme ees tööd valmimas, siis see tekitab sellise mõnusa rahulolutunde. Mulle meeldib midagi enda kätega teha ja näha kohe tulemust. See motiveerib ja rahustab. Tunnen end vajaliku ja kasulikuna, kui midagi jälle valmis saan ja see ka teistele meeldib.
Merje rõõmustab, et kõik tema lähedased on väga toetavad olnud. Abikaasa elab kaasa. Sõbrannad tahavad külla tulles näha, mis tal pooleli parajasti on. Ämm aitab lapsi vaadata. Ja alati on kingitus võtta, kui kuhugi küllaminek on!
Kui veel loovusest rääkida, siis kas sa tunned, et sul avaldub mingis valdkonnas loovus rohkem ja mõnes vallas üldse mitte? Kas sa köögis ajad näpuga retseptis järge või oled seal samamoodi loominguline?
Kui köögist toimetamisest rääkida, siis võin võtta külmkapist igasuguseid asju ja neist toidu valmis teha ja see on isegi täiesti söödav! (Naerab.) Võin tegelikult igasuguseid asju teha, mööblit restaureerida, pildistada, heegeldada. Aga see on nagu lihtsalt tegemine, ma ei ole sada protsenti hea nendes valdkondades. Kuna ma makramee vallas arendan end pidevalt, siis tunnen, et olen hea ja osav selles ja tulen parematele ideedele.
Kas sa oled sellele mõelnud või tabanud kuidagi ära, mida tehes või kuidas sul head ideed tekivad?
Mõnikord tulevad ideed pähe voodis enne magamajäämist ja siis pean need kohe üles joonistama, kõik mustrid ja kujundid. Mul on üks märkmik, mis on mulle väga oluline ja märkmeid täis. See on praegu vaid makrameele pühendatud ja seal on kirjas kõik vajalik. Kui see kaduma läheks, peaksin otsast alustama. Muide, mõlgutan ka mõtteid raamatu kirjutamisest, aga tegelen sellega siis, kui rohkem aega tekib. Teen praegu lihtsalt märkmeid ja kogun vaikselt mõtteid.
Kas sa suudad lastega olles vaid neile keskenduda või kipuvad ikkagi igasugused ideed ja mõtted peas keerlema?
See oleneb, kas mul on parajasti käsil mõni suurem töö. Tavalisi kardinaid punudes suudan küll nii, et kui olen lastega, siis olengi nendega. Aga kui olen midagi uut loomas või mõni hea idee peas keerleb, siis on see keerulisem. Nii on ka vahel, et mõtlen mingi lahenduse välja, aga punumise käigus tuleb täiesti uus lahendus.
Mida soovitaksid neile, kes on samuti oma asja otsinguil või kel mõlgub mõtteis millegagi alustamine, kuid kes pole veel mingil põhjusel seda esimest sammu astunud?
Mina ise lihtsalt katsetasin erinevaid asju, kuni leidsin selle, mille puhul tundsin kohe ära, et see on minu jaoks õige. Teine märksõna on sammhaaval liikumine, mis võtab suurema pinge maha. Et leida see asi, mis rahuldust pakub, tuleb lihtsalt katsetada, kuigi see enda kättevõtmine ongi kõige keerulisem. Minul on praegu maalimisega nii, et tahaksin maalida, kuid ei suuda pintslit kätte võtta. Samas tean, et kui saan selle ühel hetkel kätte võetud, ei suuda ma seda enam käest panna.
Tuttav tunne! Alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama.
Just! Tegelikult mulle väga meeldiks, kui võtaksime kõik koos lastega molbertid ette ja siis plätserdaksime. Aga praegu vist ei ole ikka see aeg.
Kas sa oled suur unistaja?
Ma unistan suurelt, aga olen ka kahe jalaga maa peal.
Merje Peekma on pärit Mulgimaalt Mõisaküla linnast, mis on rahvaarvu poolest Eesti väikseim linn. Praegu elab ta perega Tallinna külje all Alliku külas. Ta on õppinud päästekorraldajaks ja omandanud päästeametniku magistrikraadi. Makrameeni jõudis ta laste kõrvalt ja tänu lastele. Koduseks jäädes tekkis tal vajadus mõne tegevuse järele, mis aitaks tal patareisid laadida. Makramee punutisi katsetades sai ta kohe aru, et see on tema jaoks.