Kerttu Siplane: looduslike materjalidega töötamine on minu vastureaktsioon kiirustavale maailmale
“Olla hetkes ja märgata – seda tundub tänapäeva kiires maailmas aina keerulisem teha.”
“Kiire maailm on valikute küsimus. Minu vastureaktsioon kiirustavale maailmale ongi aeglustumine, loodusesse minek ja looduslike materjalidega töötamine. Loodus tasakaalustab ja maandab.”
Kunstnik Kerttu Siplane (45) nopib loodusest killukesi ja asetab need siis valgele paberile, et saaksid sündida uued mänglevad vormide ja värvide rütmid ja mustrid, vahel tema endagi jaoks midagi täiesti ootamatut ja üllatavat. Või loob ta midagi pilkupüüdvat toidujääkidest, et anda jääkmaterjalidele uus elu. Loomisrõõmu kogemiseks ei ole alati vaja minna poodi, leiab ta, vaid võib jalutada ka pargis, metsas või mererannas ning luua loodusest leituga. Võtta endale aega, avada meeled ja hinnata elu rikkust. Loodus tasakaalustab ja maandab, aitab märgata ja olla tänulik.
Kui Uue Kunsti Muuseum reklaamis sel sügisel oma taaskasutusnäitust “ANNA UUS ELU”, jäi mulle silma Kerttu väljapanek “Uudishimu objektid”, mis koondas toidujäätmetest loodud esemeid, näiteks võis sealt leida apelsinikoortest valmistatud kaelakee. Piilusin korra tema Instagrami, kust avanes põnev maailm, sh pilkupüüdvad taimede kompositsioonid. Soovisin Kerttu tegemiste kohta rohkem teada ja nii tuligi meil juttu taaskasutusest, looduse leidudest, nature flat lay fotograafiast, ideedele tulekust, julgusest olla ise ja paljust muust.
Rõõmustan, kui hetk tundub imeliselt täiuslik.
Kurvastan, kui pean leppima kaotusega.
Ärritun, kui asjad ei lähe nii nagu olen eeldanud.
***
Sinu loomingu keskmes on looduslikud materjalid ja taaskasutus. Näiteks õpetad sa, kuidas toidujäätmetest helmeid valmistada. Miks sulle just need teemad olulised on?
See on koht, kuhu uudishimu mind hetkel on toonud. Alati on huvitav, kuidas üks asi viib teiseni ja tekib teekond, mille käigus saab avastada pidevalt midagi uut ning õppida ja kogeda. Toidujäätmetest helmeste tegemine oli seotud mu osalemisega taaskasutusnäitusel „Anna uus elu“ Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Soovisin anda inimestele võimaluse näha tavaliselt märkamatuks jäävaid, väärtusetuks peetavaid materjale uue nurga alt ja anda materjalile veel üks elutsükkel enne komposti panemist. Valmistasime kuivatatud ja jahvatatud jääkmaterjalidest voolimismassi, millest veeretasime pärlid, igaüks oma värvi, tekstuuri ja lõhnaga. Muu hulgas osutasin ka toiduainete üle kümnetuhande kilomeetri pikkusele teekonnale meie toidulauale – banaanid, mangod, avokaadod jõuavad siia enamasti teiselt poolt maakera, Lõuna-Ameerikast. Normaalsuse ebanormaalsusele.
Sa tegeled ka nature flat lay fotograafiaga ehk võtad killukesi loodusest ja lood põnevaid kompositsioone. Kuidas sa selleni jõudsid?
Esimesed korrad olid natuke juhuslikud, aga nagu ikka, igal asjal on evolutsioon. Mäletan kui kord lapse ja koeraga rannas rannakarpe korjasin ja need koju kaasa võtsin, et neid seal rohkem kontrollitud tingimustes pildistada. Sättisin karbid pildistamiseks paberile toonide ülemineku järgi ritta ning fotolt avanes täiesti uus maailm. Detailirikkam, korrastatud, tasakaalustatud, merekarpe esile tõstev. Olin teinud seda, sest lihtsalt tahtsin, ja alles hiljem sain aru, mis kõik kaasa tuli. Esiteks oli see väga rahustav – kompositsiooni loomine, tasakaalustamine, rütmi leidmine – täielik flow seisund. Teiseks tuli alles fotol välja ühesuguste merekarpide rikkalik vormi ja värvinüansside mäng. See oli nagu auhind. Seejärel otsisin, milliste karpidega täpsemalt tegu on. Seega, mitmekülgselt kasulik tegevus. Edaspidi hakkasin jalutuskäikudelt koera ja perega aina sagedamini asju kaasa korjama. Sain aru, et see on üsna nakkav tegevus, sest oma noppeid ja märkamisi hakkasid tegema ka minu pereliikmed ja sõbrad. Märkasin, kuidas need väikesed loodusest nopitud tükikesed edastavad infot aja ja koha kohta ning minus kasvas austus ja tänulikkus tõdemuste eest, mis tulevad sügavalt minu seest tänu loodusest saadud impulssidele. Nii, et kui ma algul lihtsalt võtsin loodusest, mida tahtsin, siis nüüd ma väga jälgin, et mida ja kui palju võtan ning alati tänan. Ja enamasti viin pärast tagasi või komposti või jätan enda kogusse või kasutan millegi uue loomisel.
Kas sa nüüd lähed juba kindla eesmärgiga midagi otsima või pigem ikkagi spontaanselt ja vaatad, mis silma jääb?
Enamasti spontaanselt. Midagi jääb silma, kõnetab. Mul on tunne, et loodusel on mulle iga kord kingitus või sõnum varuks, pean seda lihtsalt oskama märgata.
Olla hetkes ja märgata – seda tundub tänapäeva kiires maailmas aina keerulisem teha.
Kiire maailm on valikute küsimus. Minu vastureaktsioon kiirustavale maailmale ongi aeglustumine, loodusesse minek ja looduslike materjalidega töötamine. Loodus tasakaalustab ja maandab.
Millest ma alustama peaksin, kui olen pidevalt justkui kiirrongil ja tahaksin sealt maha astuda, olla samuti rohkem hetkes ja enam märgata?
Soovitan minna õue. Jalutada, seisatada, istuda maha – rohule, liivale, kivile. Avada meeled ja olla kohal. Tunnetada, kuulata, nuusutada, katsuda, maitsta, vaadata lähemalt. Otsida loodusest midagi, mis kõnetab – huvitava kujuga sammal, puuoks, seen, põnevat värvi leht, lilleõis, seemnekupar, liblikas, linnulaul, valgusemäng, kivi, tuuleiil, päikesekiir. Midagi, millest saad osa tänu sellele, et oled kõigi oma meeltega just siin ja praegu ning tunda tänulikkust.
Kui tihti sa ise praegu looduses käid?
Minu looduses käigud on enamasti juhuslikult napsatud hetked. Linnas igapäevaselt üha vähem, sest pole enam koera, kellega päevas mitu korda jalutada ning laps käib juba koolis ja pole enam igapäevast parkides mänguväljakutel käimisi. Nädalavahetustel maale minnes aga on loodus minu ümber kohe, kui uksest välja astun. Selline kahepaikse elu hetkel, maa ja linna vahel. Loodus on minu lemmikosa ka reisidel – pargid, matkarajad, rannad.
Kui sa oled loodusest tagasi kodus, siis kas sul on juba välja mõelnud, millist kompositsiooni sa luua tahad või tuleb see käigult tegema asudes?
Olenevalt materjalist võivad mul juba kogumise käigus tekkida ideed, aga põhiline töö hakkab siiski pihta paberil, fotokaamera all. Kaamerasilm erineb minu omast. Näeb teistmoodi ja mina pean vaatama läbi kaamera. See on koostöö, kus ühe kompositsiooni voolimiseks kulub vahel tunde. Mõni millimeeter siia-sinna muudab kogu töö rütmi. Asju välja pannes ja ümber seades hakkavad tekkima vormide või värvide rühmad, rütmid ja mustrid, mis omavahel n-ö mängivad. Siis hakkab rühmade rühmitamine ja tasakaalustamine. Vahel sünnib midagi sellist, mida ma ei oleks osanud parimalgi juhul ette kujutada. Teinekord lõpptulemus ei kõneta mind ning jääb tunne, et midagi jäi puudu. Analüüsin tulemust, et teaks, mida tulevikus teisiti teha. Mulle ei meeldi kiirustada, aga taimed närbuvad kiiresti. Seega ei saa ma klammerduda perfektsionismi, vaid pean laskma asjadel minna, sest hetkel on nii ja maailm ei ole täiuslik.
Sa lood ka igasugust põnevat toidujäätmetest ja neist valmistatud materjalidest. Kuidas sa neile ideedele tuled? Kas head mõtted kipuvad tulema suvalistel hetkedel ja igal pool või oled täheldanud, et mingeid tegevusi tehes või kuskil keskkonnas tulevad paremad mõtted?
Kõige paremini voolab mõte siis, kui saan olla üksi ja ajasurvet pole. Keskkonnavahetus mõjub samuti rikastavalt.
Kas sa märgid kõik oma ideed ka kuhugi üles?
Ikka joonistan ideed, mõtted ja infokillud üles ning märgin kuupäeva. Mulle meeldiks, kui mul oleks ilus kaustik, aga see ei ole piisavalt paindlik tööformaat minu jaoks. Kasutan lahtisi A4 kontoripabereid, mis on mul pappkausta vahel. Erinevalt kaustikust saan üksikuid lehti ümber tõsta, kõrvutada ja grupeerida ning need hiljem teemade kaupa eraldi kaustadesse tõsta.
On sul ideid pigem kogu aeg liiga palju või on neid just parasjagu?
Ideedest jõuan teostada vaid osa. Sellepärast on visandid ja märkmed head, et saab mingi idee juurde tagasi minna. Kuigi mitte alati, sest osadest asjadest n-ö kasvab enne välja või areneb midagi uut. Vahel kui pea on tühi, siis hakkan lihtsalt millegagi pihta, edasi juhatab juba töö ise. Katsun alati jätta ruumi ka juhusele ja mitte kõike ise detailselt lõpuni planeerida.
Palun kirjelda pisut veel, kuidas sa töötad. Kas sa tegutsed tavaliselt vaikuses või muusikaga? Õhtul pimedas või hommikul varavalges? Kas tegutsedes kipub kõik ümberringi olema pilla-palla või hoiad asjad lõpuni organiseeritult?
Sõltub, mida ma parajasti teen, aga üsna kergesti tekib minu ümber kaos ja asjad vallutavad elamise. Päeva lõppedes meeldib mulle siiski kord, et silm ja mõte saaks puhata ning pakin asjad kokku. Korraga on mul käsil mitu erinevat projekti, mille organiseerimiseks kasutan enamasti karpe, kotte, pappkaste. Pakin ühe teema kokku, teise lahti, võtan kolmanda maale kaasa, neljanda viin linna tagasi, viienda reisile, kuuenda panen üles näitusele, seitsmenda mingiks ajaks panipaika hoiule jne. Mul ei ole oma stuudiot. Loon seal, kus parasjagu olen. Mul on Spotify`is playlist, mis aitab meeleolu luua, aga mingist hetkest hakkab see väsitama. Vahel on parem vaikus või aknast kostev linnulaul ja puulehtede sahin. Lihtsa, aga ajamahuka töö kõrvale kuulan podcast’e, audioraamatuid või veebiseminare. Aina enam hindan varahommikute vaikust ja rahu. Väga mõnus on siis oma mõtteid korrastada, ideid visandada, mediteerida, teha joogat.
Kas loodus inspireerib sind piisavalt või ammutad seda veel näiteks filmidest, raamatutest, sotsiaalmeediast?
Loodus inspireerib ja on teejuhina viinud mind järjest uute teemade ja inimeste juurde. Inspiratsiooni saan loodusest, reisidelt, (etnograafia)muuseumitest. Filmidest vaatan enamasti dokumentaale, sest on põnev, kui maailma avatakse uue nurga alt. Raamatutest loen neid, millise teema kohta soovin parajasti rohkem teada saada, hetkel põhiliselt looduse, ökoloogia, psühholoogiaga seotut. Sotsiaalmeediast tarbin Instagaram`i, kus jagan valikut enda loomingust ning jälgin kunstnikke, kelle looming mind kõnetab. Facebooki kasutan rahvusvaheliste gruppide (ökopsühholoogia, ökokunsti, loodusteraapia jms) jagatavate artiklite ja online loengute tõttu. Kuna keskkond on väga tugev mõjutaja, siis püüan jälgida, milliseid valmis visuaale ja mõtteid tarbin. Samuti olen telefonis keelanud kõik märguanded.
Kerttu sel sügisel Al Khateem Art Hubis, Araabia Ühendemiraatides, kus toimus november 2021 Eesti kunstikuu 2. Foto autor: Katrin Karu
Kas sa oled vahel mõelnud või muret tundnud ka selle pärast, et kas see, mida sa teed, on ikka see kõige õigem asi? Või liigud lihtsalt edasi oma sisetunnet usaldades?
Lähtun oma sisetundest ja keskendun sellele, mida siin ja praegu teha saan ning tulevikus soovin. Tuleb julgeda olla julge. Kurnav on muretseda lihtsalt muretsemise pärast. Miks-küsimus aitab päris hästi või siis kontrollist lahtilaskmine. Mõelda mõtted selgemaks, tegutseda ning soovida, et kõik läheb veel palju paremini kui oskan soovida. Uskuda, et elu kannab.
Kas ja kui palju sa teiste arvamuse pärast põed?
Teiste arvamus ei ole midagi sellist, mille pärast peaksin põdema. Teiste arvamus on teiste arvamus. Inimesed reageerivad oma trigger’itest ja omailmast lähtuvalt. Vahel on avardav sellest osa saada, teinekord mitte. Mina lähtun iseendast, mind käivitab uudishimu, soov kogeda ja katsetada.
Kas sinu hinnangul on tänapäeval pigem lihtne või keeruline luua? Kõike on väga palju ja võib tekkida tunne, et kõik on juba tehtud.
Ei tasu keskenduda teistele ega sellele, mis tehtud.
Kui vaadata arenguid Eestis ja maailmas, ükskõik kas sinu valdkonnas või üleüldse, siis mis sulle praegu enim muret teeb?
Kuues väljasuremislaine.
Aga mis rõõmu valmistab?
Väikesed hetked, kus kõik tundub täiuslik ja imeline. Päikesetõus. Linnulaul. Sambla lõhn. Enda jaoks võetud hetk, kus märgata ja olla tänulik selle üle, mis olemas on. Teekond uudishimust teadmiste, kogemuste, kontaktide, jagamiseni.
Kas sa unistad palju?
Ikka. Unistused annavad energia, suuna ja fookuse. Unistused ei pea olema suured, vaid lihtsalt minu enda omad ehk mitte reklaamidest, klantsajakirjadest, ühiskonna normidest tulnud.
Mida sa tulevikus veel kindlasti tahaksid teha?
Tahan nautida teekonda ja elada elu, mis on veel suurem kui unistused.
Kerttu sel sügisel Al Khateem Art Hubis, Araabia Ühendemiraatides, kus toimus november 2021 Eesti kunstikuu 2. Foto autor: Toomas Altnurme
Saaremaa juurtega Kerttu Siplane on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala (BA 2004, MA 2007) ja kuulub Eesti Moekunstnike ühendusse. Huvist kunsti ja looduse teraapilise mõju vastu on ta täiendanud ennast Tallinna Ülikooli kunstiteraapia alastel koolitustel (2019, 2020) ning psühholoogia loengutes (2020). Siplase Eesti rahvariietest inspireeritud kleidid on olnud väljas erinevatel ühisnäitustel Eestis ja mitmetes välisriikides ning tema Muhu tikandist inspireeritud kleit kuulub Eesti Rahva Muuseumi kogusse. Viimastel aastatel on kunstnik oma loomingus keskendunud looduslike sh leid- ja jääkmaterjalide erinevatele kasutusvõimalustele. EMÜ ühisnäitusel „Metsa moodi“ esitles ta nõukogude armeest maha jäänud linast valminud ning bioplasti ja loodusmaterjalidest tikanditega kaunistatud kleiti „Lina“ (2019). Rahvusvahelisel taaskasutusteemalisel kunstinäitusel Pärnu Uue Kunsti Muuseumis oli tal väljas kuuekümnest looduslikust esemest koosnev väljapanek „Leitud ja loodud“ (2020). 2020. aasta suvel avas Siplane Stella Soomlais stuudios isikunäituse „Rohi“, kus esitles erinevad väikeobjekte, fotokompositsioone, tsüanotüüpiat ning monotrükki, mille valmistamiseks kasutas kunstnik oma loomepaigast viiekümne meetri raadiuses kasvanud taimi.