Katrin Pauts hakkas kirjutamise kõrvalt maalima: teen lustlikke pilte, et endal ja teistel oleks tore olla

KUNSTNIK KUNSTNIKUGA rubriigis vestleb kunstnik ja kultuuriteadlane Santa Zukker Eesti (hobi)kunstnikega nii päevakohastel, kultuurialastel kui ka kunstiga laiemalt seotud teemadel.

Katrin Pauts (44) on ajakirjanik ja krimikirjanik. Ta töötab Õhtulehes ajakirjanikuna ning on olnud saatesarja “Eesti tippmodell” peatoimetaja ja «Nukumaja» stsenarist. Pautsi on nimetatud ka rahvakirjanikuks, tema kriminullid on ladusas stiilis ja huvitavate puäntidega. Hoopis vähem teatakse, et ta on ka hobikunstnik.

Santa Zukker on lõpetanud kultuuriteaduse bakalaureuseõppe Tallinna ülikoolis. Ta on õppinud maalimist Orest Kormašovi käe all BFMi kunstiklassides. Ta maalib realistlikke maastikumaale ja ka abstraktseid maale. Santa töid on eksponeeritud raamatukogudes, galeriides ja kohvikutes, näiteks Staapli 3 galeriis, Metropoli galeriis, Pärnu Uue Kunsti Muuseumis, Nautica keskuses jne. Tema töödega saab tutvuda siin.

***

Katrin, sa oled pärit Muhu saarelt. Kas sa vahel läbi loomingu igatsed sinna tagasi? Kas tunnetad, et väikestest kohtadest tulevad loovad hinged?

Ei oskagi öelda, aga võimalik ju küll, et maalapsed, kelle eakaaslased elavad kusagil kilomeetrite kaugusel metsa taga, on sagedamini omaette kui linnalapsed ning peavad end oma fantaasiate abil üksinda lõbustama. Lugusid jutustama hakkasin tõesti lapsepõlves ja mu esimene publik olin ma ise.

Kas tunned, et sinu juured mõjutavad ka loomeprotsessi?

Oma sünnikohas ma tegelikult eriti kinni ei ole. Mul on lapsest saadik olnud suur linnaigatsus. Mäletan end pimedatel augustiõhtutel põllul plinkivaid kombainitulesid vahtimas ja unistamas, et need on suurlinnatuled. Kui emaga Tallinnasse või Kuressaardegi sõitsime, oli see õnnelik päev. Siin Põhja-Tallinnas Karjamaa ja Sitsi kandis, kus praegu elan, tunnen end nagu kala vees ja Muhus käin üha harvem. Sitsist on pärit mu emapoolne vanaema, nii et mul on ka pealinna vabrikutööliste juured. Mu piltidelt leiab vist kõige rohkem linnastseene. Armastan maalida tänavaid, hooneid, kohvikuid. 

Tahtsingi rääkida sellest, et sind tuntakse Eestis pigem romaanikirjanikuna ja vähem teatakse, et sinus on tärganud huvi maalimise vastu. Kas see oli asjade loomulik kulg või kuidas ja miks nii läks?

Ma end kunstnikuks küll ei pea ega ole joonistamist ega maalimist kuskil õppinud. Isegi mitte kooli kunstiringis. See oli kirjutamise kõrval üks asju, mis mul juba lapsena päris hästi välja kukkus ja koolistki sain palju kordi soovitusi kunsti õppima minna. Kuna nii mu isa kui ka ema olid noorpõlves hobimaalijad (isa näitustest räägib vanem rahvas Muhus siiani), sain lapsena nende õlivärvidega mökerdada. Isalt olen pärinud karikaturistiande, mu pildid on enamasti naljakad. Isal kukkusid pilapildid eriti hästi välja, ta tabas inimeste ja loomade olemust ja meeleolu ainult põgusa sirgeldusega. Lapsepõlvest oli mul jäänud mälestus, et maalimine tähendas tärpentini- ja bensiinihaisu (nendega nühiti parema puudumisel värviseid käsi puhtaks) ja et õlivärv kuivas kole kaua. Nii et rohkem kui 20 aastat ma pintslit kätte ei võtnud, pliiatsitega jändamine mulle ei istu. Viimasteks jõuludeks sain aga kunstnikust sõbrannalt kingiks akrüülvärve, lõuendeid ja pintsleid. Talv osutus pikaks ja ma ei suuda taluda lund. Minu jaoks on valge lumevaip surilina. Mul tekkis suur janu erksate soojade värvide järele ja nii ma pintsli haarasingi. Moodsad akrüülvärvid pole ka mu kunagiste kogemustega üldse võrreldavad.

Tunnen, et kui pintsli kätte saan ja päris värvidega möllan, siis muud vahendid enam ei köida. Tundub, et sul on ka nii.

Jah, pintsliga möllata on tore! Pliiatseid ma ei seedi. Maalimine ja värvidega möllamine on eriti tänuväärne, kui pea on väsinud ja vaja on mingit ümberlülitust. Tööle hakkab täiesti teine ajuosa.

Kas oma tunnete edasiandmine kirjakeeles ja pildikeeles erineb väga palju?

Ausalt öeldes ei ole mul erilist vahet, mis vahenditega oma lugusid jutustan. See võib olla nii sõna, liikuv pilt (olen ka telesaateid toimetanud ja seriaali kirjutanud) kui ka värvilised kujutised paberil. Lugu hinnatakse ju ikka samamoodi. See on kas köitev või ei ole. Pildiga on muidugi see, et “seeing is believing”. Inimesed mõistavad seda keelt hoobilt ja sageli paremini, lugu ei lähe n-ö tõlkes kaduma. Olen rahahädas oma pilte ka müüki pannud ja mu kundede hulka satub inimesi, kes ei ole minust kui kirjanikust mõhkugi kuulnud.

Kuid kas sinu maalid võiksid kõnetada ka sinu romaanide austajaid?

Mul on tunne, et need on siiski erinevad seltskonnad. Pealegi on mul enamik tekste tonaalsuselt mu piltidest täitsa teistmoodi. Kirjutan ju peamiselt krimkasid, mis on sünged lood. Aga mu värvieelistused, piltide teemad ja muide ka muusikaline maitse on elurõõmsad ja mažoorsed. Mu konkurentsitu lemmikvärv on kollane! Seda kulub liitrite kaupa.

Millal me sinu esimest näitust saame külastada?

Pole sellele veel mõelnud ja ega mul oleks ka eriti midagi näidata, sest pildid mu käes kuigi kaua ei seisa. Kingin või müün ära, et uutele ruumi teha.

Räägi meile veel endast midagi, mida me ei tea. Võid rääkida ka kassidest!

Kassid on mu hingeloomad! Neid leiab peaaegu igalt mu pildilt. Kuskile ikka mõne surkan. Mul on mitut sorti kasse: lollakad kassid koomiksistiilis piltidel, mis inimestele väga on meeldinud ja need kõik on mult ka ära ostetud; müstilised rohelised absindikassid, mis on ilmselge Praha – mu lemmiklinna – mõjutus; ja melanhoolsed punased või mustad nõiakassid. Mõni on üritanud koerapilti tellida, aga vaat seda ma ei oska. Kui veel midagi lisada, siis mis kunstipürgimusi puudutab, olen mina küll aus naivist ja mingit pretensioonikust mul sel skeenel ei ole. Teen oma lustlikke pilte, et endal ja teistel oleks tore olla.

Kõik maalid teksti vahel on Katrin Pautsi maalid