Gerda Märtensi näitus “Illustratsioon aja vaimus”
Illustratsioon on selline huvitav ja lai ala, mis asub erinevate distsipliinide piirialal – enam-vähem graafilise disaini, vabakunsti ja kirjanduse vahel. Samas on see kõigist kolmest täiesti erinev. Illustratsioonist kui alast ei räägita palju, kuid sel on ülioluline roll meie visuaalse keskkonna ja maitse kujundamisel.
Muidugi on üks illustraatorite tööpõlde lastekirjandus. Ma arvan, et minu tänase ameti juured asuvadki lapsepõlves. Lugesin lapsena palju ja armastasin samavõrd vaadata illustratsioone. Joonistamispisik tuli vanematelt, kes mõlemad on sel alal andekad – ja kuna see tegevus mulle nii väga meeldis, siis viidi mind kunstistuudiosse ja kunstikooli, sealt edasi täiskasvanuna läksin juba ise kunstiakadeemiasse sisseastumiseksamitele ja lõpuks jõudsin välja Itaaliasse, kus spetsialiseerusin just illustratsioonile. Õppimine ei lõpe kunagi – püüan käia end oma ala tippude juures regulaarselt täiendamas. Kuigi minu teekond võib kõlada väga sirgjooneliselt, siis pole see nii sugugi olnud. Kunstiõpingute vahele on mahtunud ka muud, näiteks muusikaõpinguid ja ühe animatsioonfilmi projekt („In the Air“).
Tänu õpingutele Itaalias ongi saanud minust eelkõige lasteraamatute illustraator. Raamatuid on ilmunud seitsme aasta jooksul kokku üheksa, millest üks anti välja Itaalias ning tõlgiti siis ka Eesti keelde (Dino Buzzati „Loomine“). Uut loomesuunda katsetasin 2020. aasta kevadel, kui ilmus pildiraamat „Virmalised“ minu enda kirjutatud tekstile.
Usun, et head lasteraamatud ei ole väärt lugemisvaraks mitte ainult lastele. Pildiraamat on žanr, milles võib jutustada mistahes lugusid ning suunata need mistahes eas inimestele. Selles žanris ongi suurem rõhk illustratsioonidel ning tekstimaht on napp. Pildimaterjal koondab endas tohutul hulgal infot, andes edasi sündmuse üksikasju, meeleolu, loo jutustamise tooni (olgu iroonilist või humoorikat, poeetilist või minimalistlikku), tegelasi ja nende karakterit, miks mitte ka ajastut ning lisatud detaile, mida tekst ei mainigi. Seega on illustraatoril vägagi vastutusrikas roll teose õnnestumisel.
Püüan oma illustratsioonides luua terviklikke ja ainulaadseid maailmu. Otsin huvitavaid nurki ja üllatavaid karaktereid. Isegi, kui tegu on üksiku pildiga, näiteks mõne ajakirja või konkursi jaoks, mõtlen ma tuhandele aspektile. Pean leiutama ühe maailma ja tegelase(d), mida siis justkui eemalt jälgin ning millest jäädvustan kaadreid. Kui mul on parasjagu mingi töö või raamat valmimas, tunnen end ise osana sellest väljamõeldud keskkonnast, kuulen tegelasi rääkimas ja tunnen õhku ja lõhnu, mis toda hetke ja kohta valitsevad. See on üsna müstiline protsess ja vahel on seetõttu raske end pooleliolevast tööst lahti rebida, et igapäevatoimetusi teha.
“Rooma hällilaul” 
“Rooma hällilaul 2”
Minu pildid valmivad käsitsi, kõigepealt skitseerides ning siis kihilises guašitehnikas. Mulle meeldib joonistada ja maalida käsitsi – see on väärtuslik käsitööoskus, kuigi illustratsioonimaailmas juba erandlik. Lihtsam on kasutada digitehnikaid. Kuid mida tavalisemaks saavad digilahendused, seda võluvamaks muutub minu jaoks materiaalses maailmas kuju võtnud looming ja selle valmimise protsess. Selle tulemusel on mul olemas unikaalsed originaalteosed – arvutis loodu on see-eest täpipealt ja piiramatult paljundatav.
Kuna mu mõtted tiirlevad viimastel aastatel palju loodushoiu ja inimkonna tuleviku ümber, siis on sellest mõjutatud ka looming. „Virmalistes“ jutustan loo kliimamuutustest, mis toimuvad küll väljamõeldud maailmas, kuid millel on selged paralleelid inimeste reaalsusega. Ka üksiktöö „Messenger“ puudutab inimkonna problemaatilise tuleviku teemat. Samuti räägib ökosüsteemi hoidmisest Liis Seina kirjutatud ja minu illustreeritud pildiraamat „Minu linn“, mis ilmus sel kevadel. Need ei ole otsitud teemad, vaid on lihtsalt… kuidagi tulnud ja ise end jutustanud. Ajastu vaim.
Üks hoopis teistsugune, väga põnev projekt, mis valmis 2018. aastal, oli Kätlin Vainola raamat „Lood eesti julgetest tüdrukutest“, mille jaoks maalisin 30 portreed Eesti naistest läbi ajaloo. Valisin siiagi mõned nendest piltidest välja. Lähteülesandeks oli kujutada raamatu kangelannasid äratuntavalt, kuid samal ajal lisada midagi mängulist või sürreaalset, mis aitaks nende lugusid ka visuaalselt jutustada. Arvan, et see on siiani minu jaoks üks olulisemaid projekte.
Gerda tegemistel saad silma peal hoida tema kodulehel ja Instagramis ning lugeda tema blogi, kus ta kirjutab lastekirjanduse ja illustratsiooni teemadel.