Reesi Runneli fotonäitus “Naeratus”
Näen ennast kui inimest, kes tunnetab maailma enda ümber, loomes on mõtlemiseks vähe ruumi ja aega. Olen autentne. Väljendan end meelsamini pildiliselt ja fotograafia on mulle omaseim meedium sel teekonnal.
Fotograafia on minuga olnud niikaua kui mäletan. Mu vanaisa oli enne raadioreporteri karjääri fotoajakirjanik, samuti mäletan, mis tundeid ja põnevust tekitas mu isa fotopimik. Kasvasin üles fotosid tehes ja see pole minust kuhugi kadunud. Fotograafiaga hakkasin tõsisemalt tegelema ülikooli ajal, kui sõbrad mulle esimese Zenit peegelkaamera kinkisid.
Foto on minu jaoks pikk protsess, mis algab seestpoolt. See protsess läbib erinevaid faase, mis seostuvad tunnetuse ja hingelise sidemega, mida võib luua inimeste, kohtade, loomade, puude, merede, jõgede ja järvedega. Kõigega. Enne nupule vajutamist on juba tegelikult rohkem kui 98 protsenti pildist tehtud.
Juba varasest peale on mulle kõige huvipakkuvam tundunud näidata inimest kogu tema tunnete spektris ja loomulikus elukeskkonnas. Huvi portreefotode tegemise vastu oli seega kui esmane loomulik väljendusviis. Olen sel teekonnal märganud, et inimesed võtavad pildistamise järel kaasa midagi enamat kui lihtsalt kujutise. See protsess on teinud midagi teatud muutuse toimumiseks. Ma ei oska täpselt kirjeldada, mis see on. Vahel on see väike ja vaevumärgatav, vahel võimas ja katarsiline, emotsioonidega täidetud kogemus. Ka siis, kui ma pildistan enda jaoks täiesti võõraid inimesi, on alati enne kaamera kätte võtmist hetk, mil me võtame aega tunnetamiseks. Lihtsalt tunnetamiseks. See on kõige määravam hetk. See on hetk, mil foto valmib. See ei ole lihtsalt side, sest ka side võib olla pealiskaudne. See on lähedasem empaatiale, mis tekib sama õhku hingates ja samu asju nähes. Kas siis lühemalt või pikemalt, aga see toimub alati. Midagi sarnast on kontserdil, kus esimene viiul mängib “la” ja ülejäänud orkester häälestub sellega. Mulle meeldib see hetk kontserdist. Võib kõlada kummaliselt, kuid arvan, et tihti naudin ma seda hetke samapalju kui kontserti ennast. Kui mul õnnestub viia inimesed empaatiaruumi, siis toimub häälestamine iseenesest ja sünnivadki fotod.
Fotografeerimine on mulle me teekonna, me palverännaku dokumenteerimine ja selles osalemine. See on tõstev, tervendav, meie “võimsust” avav protsess. Selle teekonna emotsioonidespekter on lai ja mulle meeldib peegeldada kõike seda, mis sel teekonnal avaldub.
Autentne naeratus ja selle erinevad varjundid on muidugi kõige ilusam hingeväljendus. Naeratus on muutunud natuke nagu nõrkuse ja pealiskaudsuse märgiks, seda eriti kunstilises väljenduses, kuid naeratust kui ilusate tunnete väljendust ei peaks kartma. Ja mitte hoiduma sellest kui “vähekunstilisest”, kartuses, et naeratuses me justkui ei kujuta inimese sügavust piisavalt hästi. Naeratus peaks olema meie terviklikkuse väljendus, sest teispool pisaraid ja kasvamist on alati naer. Samuti on naeratusel väga palju erinevaid varjundeid. Ka pisar võib olla naeratus.
Olen olnud ümbritsetud loovinimestega kogu elu ja tundub, et olen ka abielus ühega neist. Mu abikaasa on elanud mõned aastad Uus-Meremaal ja lähedalt kokku puutunud Maori loovinimestega, kellelt pärineb lause: “Lind ei laula, kuna tal on vastus, ta laulab, kuna tal on laul”. Olen teinud selle enda “omaks” ehk kui toimida autentsuse pinnalt, siis ei ole miks-küsimust, ei ole plaani ega teisi tegevusi, ei ole kohta, kust ideed tulevad, vaid kõik muutub üheks ning asjad toimuvad, sest nad peavad toimuma.
Reesi Runnel on vabakutseline fotograaf, nelja lapse ema ja endine majandusdiplomaat. Tutvu Reesi töödega tema kodulehel ja Instagramis.
***