Uurin maalimise käigus laiemalt nägemusi naiselikkusest ja naiseks olemisest, seda hõlmavaid sisemisi hoiakuid, igatsusi, valupunkte ja manifestatsioone. Nii visuaali kui ka sisu poolest on keskseks käsitluseks naine ja loodus, mis mõlemad annavad jõudu, väärivad tähistamist, kuid ühtlasi vajavad olla kaitstud.
Vormiliselt võib käsitlus olla idealistlike presentatsioonidega, kuid peategelane mõtestab eneses ühiskondlikke ootusi ja väljavaateid ning võrdleb neid sisemiste äratundmistega. Selle käigus võivad olla tekkinud vastukäivused, mis viivad äratundmisteni enese tõe või ajatu sisekoodeksi osas. Nägemust naiselikkuse kontseptsioonist ei saa panna kindlasse kasti, kuid maalide käsitlus kindlasti romantiseerib siirust, ausust ning õrnuse ja tugevuse tasakaalu. Naist portreerides leian teema tugevuse ilma pindmise liigituseta, vaadates hoopis kihtide alla. Naise, inimese või looduse olemisele võib läheneda ka ilma välise kujundamiseta ning ootuste loobumisel tekibki see haruldane ilu, mida märgata, tabada. Milline on ilus naine? See, kes tunneb oma tõde ja kelle tarkus tuleb südamest.
Omal moel on mu teosed autoportreed ja kohati jällegi universaalselt tõlgendatavad. Nad ongi kavatsetult mõlemat. Maalid on omaenese kogemuste loomingusse tõlkimine nagu päeviku sissekanded, kuid samal ajal olen nad teadlikult pannud laiemasse vormi. Ühtlasi võib öelda, et nad on nii olevikust kui ka ajatud, iga stseen käsitleb omaette tunnet. Üleüldine maalide meeleolu räägib tihti meelerahu otsingutest või leidmistest, loobudes mittetoimivatest oma-aja-ära-elanud uskumustest või templitest.
Selle aasta “sissekanded” omavad endas rohkem helgust ja tasakaalu kui varasem looming. Käsitlevad leplikkuse ja heaolu tajumist, märkides “jalad on maas” olukorda ja päikese ilmumist. Tasu arengu eest toob uue taseme, uue ringi alguse ja tähistuseks õitseb ümbrus peale pikka talve. Pead on välja pistnud helgus, mille olemus oli unustatud. Rahu ja terviklikkusega kaasneb nii enesest kui ka maailmast parem arusaamine, enese pühaduse tunnistamine või üleüldiselt kõige pühaks tunnistamine. Pilk on harjumatult selge, tunne harjumatult kerge. Usun siiralt, et teemakäsitluses on märgata jooni, mis seostuvad ka sellega, kuidas ja kuhu see maailm liikumas on.
