Aureelia Mitti näitus “Minimalistlik loodus”
Väga harva saavad mu maalid või joonistused alguse mingist kindlast ideest. Pigem alustan just elamisega – jalutamise, kuskil käimise ja millegi nägemisega. See on nii öelda “kogumise” osa protsessist. Kogun endasse mõtteid, nägemusi ja tundmusi. Sellepärast ongi minu meelest nii oluline ka muud teha, mitte pingsalt kogu aeg muretseda selle pärast, et peab ainult midagi uut looma. Minu meelest on looming parem, kui selle sees on kogemusi.
Elasin kuni tänavu kevadeni suurema osa oma täiskasvanuelust ehk seitse aastat välismaal ja tundsin, et ma justkui ei kuulu kuhugi. Et ma ei ole enam päris põliseestlane, aga samas ei ole ka piisavalt välismaalane. Ma ei ole tundnud end päris kodus ei Eestis ega välismaal. Mõnes mõttes peegelduvad minu töödes sellised vahepealsed kohad, mille ma olen enda jaoks ise loonud. Kohad, kus on tuttav segunenud väljamõeldisega ja mis võiksid olla minu kodu.
Tihti paistab minu maalides ja joonistustes välja Eesti looduses ja maastikes peituv tühjus ja ruum, mis on minu arvates eriline. Lisaks olen olnud juba pikalt huvitatud abstraktsest kunstist ja mulle on südamelähedane just selline minimalistlikum abstraktne kunst (nt Mark Rothko, Agnes Martin). Nende kunstnike maalides on samuti sellist ruumi, mis aitab minul kui vaatajal kuidagi hoopis enda sisse vaadata – sama tunne tekib mul ka looduses.
